Ene kirjutas raamatuid hästi rasketel teemadel. Tema kirjutamisoskus käis nii lihast ja luust läbi, et vahepeal ahmisid õhku ja püüdsid aru saada, kuidas võib nii tarka juttu ajada. Siin all üks tema viimasest intervjuust välja toodud mõttekäik. Tundsin ennastki selles jutus ära.
“Ma olen hästi palju omaette olnud. Ja omaette olek, üksiolek on mulle parim puhkus. Ma vajan väga ka inimesi, aga mul peab olema üksiolemise, omaette tuiutamise võimalus, kus ma nagu ei mõtlegi midagi, ning hiljem kogen, et just seal tuli mulle mingi eriline mõte või tunne. Mingis mõttes olen ma enese jaoks sotsiaalne objekt. Ma ei ole ennast kunagi haletsenud, ma olen teadnud, et ma ikka kuulun inimeste ja mitte igavesti põgenejate hulka. Mis puutub võimu, siis ma olen alati ettevaatlik olnud. Demonstratiivne rahvuslus ja kõige õigema eestlase otsingud on mulle vastukarva. Ma kartsin oma vanemate pärast, ma soovisin, et nad elus oleksid, ma mõtlesin neile iga õhtu. Ma teadsin, et võim on üle ja püüdsin jõudumööda onu soovitust järgida: „Katsu, laps, targaks saada.””
nursulbamis 