Ene Mihkelson

Ene kirjutas raamatuid hästi rasketel teemadel. Tema kirjutamisoskus käis nii lihast ja luust läbi, et vahepeal ahmisid õhku ja püüdsid aru saada, kuidas võib nii tarka juttu ajada. Siin all üks tema viimasest intervjuust välja toodud mõttekäik. Tundsin ennastki selles jutus ära.

“Ma olen hästi palju omaette olnud. Ja omaette olek, üksiolek on mulle parim puhkus. Ma vajan väga ka inimesi, aga mul peab olema üksiolemise, omaette tuiutamise võimalus, kus ma nagu ei mõtlegi midagi, ning hiljem kogen, et just seal tuli mulle mingi eriline mõte või tunne. Mingis mõttes olen ma enese jaoks sotsiaalne objekt. Ma ei ole ennast kunagi haletsenud, ma olen teadnud, et ma ikka kuulun inimeste ja mitte igavesti põgenejate hulka. Mis puutub võimu, siis ma olen alati ettevaatlik olnud. Demonstratiivne rahvuslus ja kõige õigema eestlase otsingud on mulle vastukarva. Ma kartsin oma vanemate pärast, ma soovisin, et nad elus oleksid, ma mõtlesin neile iga õhtu. Ma teadsin, et võim on üle ja püüdsin jõudumööda onu soovitust järgida: „Katsu, laps, targaks saada.””

Paljugi võiks öelda veel

Ei ole sel järjepidevusel asja minu jaoks. Öelda oleks ühtteist, aga kui kriitilise punkti mööda lased, siis mõtled, et ah, polegi nii midagi kirja panna. Aga ikka tegelikult peaks, sest nüansid ununevad, teravused kaovad. Sestap proovin jälle alustada, kokku võtta lühidalt mõnda.
Kormoranid on osaliselt oma ristsed saanud Kesk-Aasiaga. Ma ei tea, mis tunded neid lõpuks valdasid ja ega see olegi peamine. Oluline on näha vahet, märgata erinevust, ning see osaliselt šokeeriv elamus Kesk-Aasias on kerge tulema. Nagu ütleb minu kolleeg, Kesk-Aasia muudab minu elu aeg-ajalt täielikult. See, kes sa olid eile, ei ole sa enam täna.
Samas andes endale aru, pisike tükike ei anna sulle veel arusaama sellest tohutust konglomeraadist, kus põimuvad nii võimatud ja võimalikud suhted, huvid ja tavad.